Saarte vanimad elanikud pole inimesed, vaid hoopis keegi muu

Suur- ja Väike-Pakri saared, mis paiknevad Eesti loodeosas ja kuuluvad maastikulise rajoneeringu järgi Põhja-Eesti lavamaa koosseisu selle akvatooriumil jätkuva põhjaservana, on suurte rändrahnude poolest sealsele piirkonnale väga tüüpilised – rahnusid ümbermõõduga üle 10 m on rohkesti (~ 80 rahnu 100 km kohta) ning nad on seal esindatud Põhja-Eestile iseloomuliku kivimi – aluskorra varaplatvormilise graniitintrusiooni massiivse jämedateralise rabakivigraniidiga. Selle avamusi on rohkesti Lõuna-Soomes, kuid kivimi vähene püsivus kestval jääkandel toob kaasa nende suhtelise hulga järk-järgulise kahanemise Eesti lõunapoolsemate alade suunas. Seega on Pakri saarte rahnude kooslus selle loodusmälestiste rühma iseloomustamiseks väga oluline.
Kuid sealsete suurte rahnude puhul on väärtuslik veel teinegi joon – nimelt on kõik rahnud säilinud ja moreensest ümbrismaterjalist välja pestud – maapinnal paiknevad ja seega tervikuna vaadeldavad ning ühtlasi morfomeetrilisteks uuringuteks kättesaadavad. Selle põhjus on aluspõhjalise alvaritasandiku ulatuslik levik saarte maastikus, mis lubab teha eksimatuid järeldusi suurte rahnude paiknemisseaduspära ja esinemissageduse kohta. Nii võime öelda, et rahnude vabanemine kandvast liustikust on olnud juhuslik, jäädünaamikast vähe mõjutatud protsess ning et suurte rahnude esinemissagedust pinnaühiku kohta, mida võib esile tuua rahnude levikusagedust käsitlevatel üldmaterjalidel üle Eesti territooriumi, võib lugeda Pakri saarte andmestikule toetudes väga tõepäraseks. Mattumine moreeni või hilisemate kvaternaarisetete alla lõunapoolsematel aladel ei suuda seda kvantitatiivset üldpilti nähtavasti eriti tugevasti moonutada. Pakri saartel tervikuna läbipestud moreen ja sellega kaasnevad rahnukülvid annavad niisugusteks arutlusteks vajaliku usaldusväärsuse. Siin tuleb esile Pakri saarte senise militaarse isoleerituse kasulik aspekt – vaatamata pikaajalisele sõjaotstarbelisele kasutusele on inimtegevus rahnude suhtes olnud äärmiselt säästlik – seal pole tehtud maaparandust ega rajatud suuri ehitisi ja kommunikatsioone. Seetõttu pole suurte rahnude kooslusele tehtud märkimisväärseid kahjustusi – puuduvad andmed nende täieliku hävitamise kohta, teada on vaid üksikuid lõhkamiskatseid. Pigem isegi vastupidi, rahnusid on püütud säilitada inimtühja maastiku orientiiridena. Oleks vajalik suhtuda neisse samuti ka edaspidi – maastikukaitsealane režiim peaks selle tagama.
Niisiis kujutavad Pakri saarte rändrahnud sealse maastiku üht eripära ja on väärtuslikud kaaluka etalonobjektina mitmesugusteks uuringuteks.
Kahjuks ei ole seni olnud võimalik kirjeldada ja mõõdistada kõiki saartel teadaolevaid suuri rahnusid – märge nende olemasolu kohta on siiski toodud tabelis 8, kuid ilma kivimi tüübi ja mõõtmisandmeteta. Uurimata rahnude hulk ei ületa siiski 44% ja kõnealune lünk tuleb kõrvaldada edaspidi.
Asustatud punktide ja elanike puudumise tõttu saartel on Pakri suured rahnud sobilike nimedeta. Tegelikult on siiski paljudel rändrahnudel olnud oma rannarootslaste antud nimi, kuid ilma lähema uurimiseta ei ole neid võimalik siduda praegu looduses olevate rändrahnudega. Selle tõttu on käesolevas ülevaates antud rändrahnudele tingnimetus, püüdes viidata selles rahnude asupaigale saarel. Edaspidi tuleb neid püüda siduda vanade nimedega niipalju kui võimalik.

Tule saartele, roni kivimürakatele selga ning naudi ümbritsevat loodust samasuguse hingerahuga nagu need kivist vanameistrid juba pikki aastaid teinud on!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.