Kohanimed on suhteliselt püsivad ja sisaldavad informatsiooni varasematest aegadest, olles väärtuslikuks allikaks ka looduskeskonna muutuste kindlakstegemisel. Eesti lääne- ja põhjarannikut ning paljusid saari on sajandeid asustanud rannarootslased, kes on jätnud sügava jälje ka kohanimedesse. Rannarootslaste elupaikade kohanimed on eestlastele võõrapärased. Ka tänapäeva rootslasele ei ole nad kõik mõistetavad, kuna säilitavad endas sageli vorme ja sõnu, mis ei ole enam üldtarvitatavad või on tänapäeval keelest hoopiski kadunud. Ilmselt raskendab nende mõistmist ka mitme keele segunemine.
Põliselanikkonna lahkumisega Pakri saartelt kadus kohanimede kasutaja ja edasikandja ning seetõttu enamus kohanimesid tänapäeval kasutust ei leia. Ka ümberkaudsed eestlased ei mäleta neid enam, ilmselt raskendas Pakri saarte rootsikeelsete kohanimede talletamist keelte erinevus.
Laialdasemalt kättesaadavat teavet Pakri saarte kohanimedest sisaldab P. Söderbäcki raamat “Rågöborna”. Kaartidel esineb ligi 250 kohanime, mis kaugeltki ei sisalda kõiki enne II maailmasõda kasutusel olnutest. Selles töös kasutati lisaks mitmetele sõnaraamatutele ka P. Söderbäcki ja E. Lagmani selgitusi. Käesoleva kirjutise eesmärk ei ole kohanimede arengu ja keeleliste iseärasuste leidmine, vaid tahe aru saada ja seostada kohanimesid Pakri saartel varem esinenud elukeskkonna, seal esinevate looduselementide ja kunagise maakasutusega.
Pakri saarte rootsikeelne nimetus on Rågöarna, kohalikus rannarootsi keeles Äiana, Aiana (saared). P. Söderbäcki kaardil kohtame veel nimevormi Väst’r-Äi (Läänesaar) ja Äustr-Äi (Idasaar). Eestikeelne nimetus tuleneb Pakri neemest mandril. Nime Rågöarna (Rukkisaared) nime esimene osa on rootsikeelne sõna råg (rukis), mis E. Lagmani arvates võib olla ka rannal kasvava taime strandråg rannarukki tähenduses. Tänapäeval on saared tuntud tavaliselt Stora-Rågö e. Suur-Pakri ja Lilla-Rågö e. Väike-Pakri nime all.
Kohanimed on Pakri saartel enamasti kujunenud üldnimedest, harvem isikunimedest. Kohanimede analüüsil, kus püüti leida seoseid maastikuelementidega, selgus, et enamus kohanimesid Pakri saartel seondub loodusega, peamiselt pinnamoe (u. 20% kohanimedest), rändrahnude (u. 10%) ja saarte rannaga (u. 35%). Ligi kolmandik (30%) on seotud maakasutusega.
Suur osa pinnavormidega seotud kohanimedest tähistab madalamaid liigniiskeid kohti saartel. Sageli kajastub nimedes pinnavormi suurus ja kuju ning pinnase iseloom jm., nagu Stor kärri (Suur madalmaa), Jomfru-döldi (Neitsilohk, inimesekujuline lohk), Djup mosan (Süvasoo) jt. Järvi kutsuti Suur-Pakril enamasti vadi – Stor vadi, Hinvik-vadi jt., Väike-Pakri lõunaosa järvi aga träsk – Stor träske (Suur soostuv järv), Lihl-träske (Väike soostuv järv) jt. Kaartidel esines ka allikate ja ojade nimetusi, nagu Mosa-kelda (Sooallikas), Glo rälign (Glo oja). Positiivsete pinnavormide puhul on märgata suuremat seotust isikunimede – Mels backan (Melsi mägi, tuletatud tõenäoliselt mehe nimest) ning mõne kindla seal esineva elemendiga, nagu taimestik – Sko-backan (Metsaküngas) või väikeehitus (meremärk, rist jm.), näiteks Kors backan (Ristiküngas e. -mägi, Pakri saarte kõrgeim koht, kus vanasti asunud rist uppunud meremeeste mälestuseks) ning Majan backan (Majakaküngas).
Osa kohanimesid on seotud pangaga. Väike-Pakril kasutatakse enamasti üldsõna bjär (pank, panga), nagu Bjär-ådden (Panga neem), Bjär pirjande (Panga algus) jt.
Ranna kohanimede suur osatähtsus seletub ühelt poolt ranna liigestatuse ja seal esinevate looduselementide (-vormide) hea eksponeeritusega, teiselt poolt aga näitab kindlasti ranna tähtsust pakrilaste elus. Neemesid, maaninasid nimetati pakrilaste keeles skotän, nabben, ådd’n, kusjuures viimane neist omas rohkem neeme otsa tähendust. Paljud rannakohanimed on seotud mitmete looduselementidega, nagu taimkatte – Alämes skotän (Jalakaneem), Pusk skotän (Põõsaneem), pinnase – Sand ådd’n (Liivaneem), Sanvike (Liivalaht VäikePakril), San-krokin (Liivakäär Suur-Pakril), Di-vik (Mudalaht), seal elutseva või peatuva looma-linnuga – Rävakull skotän (Rebasekünka neem), Tränäur-krokin (Kuremadaliku käär) jm. Suur osa rannaga seotud nimedest näitab aga loodusvormi kuju For skotän (Jalaneem), Gånäs silmana (Ninarahu silmad, kaks väikest saart nagu silmad), suurust – Stor viki (Suurlaht) ja asukohta saareloleva objekti suhtes Skotagid ådd ‘n (Neemevälja neem), Kapp’l skotän (Kabelineem). Avatus tuultele ja tormidele kajastub Suur-Pakri põhjarannikul väikese lahekääru nimes – Balg-krokin (Tormikäär) või külma veega suhteliselt sügava kruusavalliga merest eraldatud järviku nimes Kald-hämäm-döldi (Külmsadama lohk), mille läheduses asus sadam – Häu-aur-hämän (Kõrge kruusaneeme sadam).
Suur-Pakri loodepoolsemal neemel – Alabäs-äurn (Lepapõõsa kruusaneem) on ka eestikeelne nimi Pikanina.
Pakrite ümbruse väikesaared on enamasti oma nime saanud suuruse ja kuju järgi. Enamus neist asub Pakri saarte vahelises meres, nagu Lihl grånni (Väikerahu), Stor grånni (Suurrahu) ja Lang-grånni (Pikkrahu). Väike-Pakri läänerannikul asuvat suurimat saart kutsuti lihtsalt Kappa’ks. Kappa ja Väike-Pakri vahel asub Abborgrrånne (Ahvenakari e. -rahu). Nendest lõunasse jääb Bjärrgrånne (Kaserahu), algse nimega Bjärk grånne. Väike-Pakri lõunarannikul on suuremaks väikesaareks Sjöla-grånne (Hülgerahu).
Vahel nimetatakse kohanimesid ka ilmakaarte järgi, näiteks Auster näse (Idanina), Västr näse (Läänenina), Norr-daln (Põhjaorg), Västr-daln (Lääneorg).
Enamus kaardil märgitud suurtest rändrahnudest asus lähedases rannikumeres. Kive või kivikogumikke meres, kust laine üle käib, nimetatakse fluto – Stor fluto (Suurkivi), Sjöla fluto (Hülgekivi). Paljud rändrahnud on saanud nime oma värvuse – Svart fluto (Mustkivi), Kvit stäin (Valgekivi), kuju – Bräi hälle (Laikivi), Springi stäin (Praoga kivi) või mõne muu tunnuse, näiteks Kors stäin (Ristikivi) järgi. Kui kaks kivi kõrvuti asuvad, kutsutakse neid frua (proua) ja härr’n (härra), näiteks Lässma frua (Lässma proua) ja Lässma härr’n (Lässma härra) Väike-Pakri keskosas.
Eriline tähtsus on maakasutusega seotud kohanimedel (u. 30%), mis annavad olulist teavet saarte maakasutusest ja maastikumustri kujunemisest läbi aegade. Kohanimede järgi on võimalik kindlaks teha alepõldude – Stoggårs sve (Suure-aia alemaa), Ni sve (Uus alemaa) ja vanade põldude – Glågid åkern (Glågidi küla vana põld Suur-Pakril), Gal åkern (vana põld Väike-Pakril) paiknemist. Sageli on nimetatud põlde ka kultuuri järgi, mida seal kasvatati – Kålgårda åkern (Kapsaaia põld), Lin sve (Lina-alemaa) või pinnase – Sangid åkern (Liivapõld), Fils sve (Paekivi-alemaa) järgi.
Heinamaad kannavad sageli nimetust häinana, häina, häinar, Suur-Pakril ka hängenena, Väike-Pakril häina, mis kujutab endast aiaga ümbritsetud puisniitu või rohumaad. Heinamaa nimedes peegeldub nende teke – Bränsko häinana (Põlendmetsa-heinamaa), Nigid hägenena (Uuepõllu-heinamaa), taimkatte iseärasused Ainbuskhäina (Kadakapõõsa-heinamaa). Suur heinamaa asus Suur-Pakri kaguosas – nn. Såderängi (Lõunaniit), kus varasematel aegadel tehti heina ühiselt talgutena. Talgulisi tuli kaugemaltki, näiteks Vihterpalust.
Maakasutusega seotud kohanimedes on tihti edasi antud nende asukoht mingi objekti suhtes, nagu Kapp’l åkern (Kabelipõld), Rävakull åkern (Rebasekünkapõld), Austernäs häina (Idanina-heinamaa) jm. Suur osa saartest oli kasutusel karjamaana ja võib oletada, et need nimed on mõjustatud eesti keelest. Suur-Pakri põhjaosas asusid laialdased karjamaad – nn. Karivall. Väike-Pakri suuremad karjamaad asusid saare loode- ja edelaosas (Karevalln).
Külanimedes kajastub eelkõige nende suurus. Mõlemal saarel on Stor-bin (Suurküla), Väike-Pakril ka Lihl-bin (Väikeküla). Strand-bin (Rannaküla) on saanud oma nime asukoha järgi Suur-Pakri läänerannikul. Küla nimetusena on kasutatud veel Ås-bin (Harjaküla, asub seljandiku harjal). Suur-Pakril asuvat Bisagid-bin’i on eesti keeles enamasti kutsutud Lepiku külaks. Kohanime tõlgendus ei ole lihtne. Vanemas rootsi keeles esineb sõna bisa tähenduses suur. Pakri murdes on sõna bisa leida ühenduses äikesega – bisa rägen (äikesevihm).
Peale külade on inimtekkeliste paikadega seotud vanad kivimurrud – need on jäljed Vene valitsejate katsetest ehitada muuli Väike-Pakri ja Paldiski vahele. Lõunapoolsem neist on suurem – Stor stäinbråke (Suur kivimurd), kus tänapäeval asub allikalise toitumisega soo. Sellest põhjapoole jääb väiksem kivimurd Lihl stäinbråke (Väike kivimurd). Nende vahele jäi kividest sild e. muul – Stäin bryggja.
Paljude kohanimede täpseid tähendusi ei teata ja teha võib vaid oletusi. Näiteks Suur-Pakri keskosas asuva Kuro backan’i (Kuro küngas) nime tagapõhi ei ole teada. Võib oletada, et see tuleneb isikunimedest. On teada, et 17. sajandil elas Suur-Pakril mees nimega Kura Laus. Nimetatud künkal kasvasid sarapuupõõsad, kust saare elanikud palju pähkleid korjasid.
Tehtud kohanimeanalüüs ei ole kindlasti täielik, kuna on kasutatud vaid ühte allikat, s.o. P. Soderbäcki toponüümilisi kaarte. Kuna Pakri saarte kohanimed on aga loodusega hästi seotud, oli nende arusaadavaks muutmine eestlastest looduseuurijatele suureks väärtuseks ligi pool sajandit militaarse surve all olnud saarte maastike tundmaõppimisel.
On need kohad ka oma nime tõeliselt väärt? Ei ole muud võimalust veendumiseks, kui ise kohale tulla ja kohad üle vaadata!
Näeme Pakri saartel!