Kõik, mida Pakri saarte elanikud on läbi aegade pidanud läbi elama

Pakri saarte rootsipärane nimi Rogoy esineb kirjalikes allikates esmakordselt 1283. aastal, kui Taani kuningas Erik Glipping kinnitas Dünamünde (Padise) kloostri valdused. Rootsi keeles on Suur-Pakri nimi Stora ehk Västra Ragö, saksa keeles Gross-Rogo. Väike-Pakrit nimetatakse vastavalt Lilla ehk Östra Rägö, saksa keeles Klein-Rogö, Rägö üheks tõlkimise võimaluseks on ka rannakaer (A. Sarv suuliselt autorile, 8. 12. 1997). Eestikeelne tõlge on “Suur”. Lääne-Rukkisaar ja Väike- e. Ida-Rukkisaar. Saartele nime andnud rootslaste täpne saabumisaeg Pakri (Rägöviki) lahe äärde pole teada. Rootsi asustus Eestis tekkis arvatavasti 13. sajandil, sest rootslastel oli vaja valvata tähtsaid mereteid ja kindlustada laevandust Soome lahel. Sellepärast valisid rootslased elukohaks paigad, mis olid nende meresõitudel olulised – Loode-Eesti saared ja rannaalad. Rootsi kolonisatsioon toimus umbes aastatel 1270-1450.
28. aprillil 1345. a. ostsid viis rootsi talupoega Padise kloostri abtilt Nicolauselt 34 hõbemarga eest Suur-Pakri saare. Arvatavasti tulid nad Soomest, Uusimaalt ehk Nylandist. Nende viie rootslase nimed olid Petrus Röver, Haraldus Rodeger, Hinko Bodolphus, Haquinus Christiani ja Simon Clementis. Tõenäoliselt oli klooster huvitatud vabade maade asustamisest ja kalasaagist. Suur-Pakri ostukirjas on täheldatud, et uued omanikud võivad oma omandit kasutada rootsi õiguse – ius svecium – alusel. Lepingut säilitati hoolikalt, see andis vabatalupoegadele eneseväärikuse sajanditeks. Leping võimaldas kloostril ja ümberkaudsetel eestlastest talupoegadel jätkata saare karjamaade ja kalapüügikohtade kasutamist. Tol ajal metsaga kaetud saare puid tohtisid rootslased raiuda ainult oma tarbeks, mitte müügiks.
Väike-Pakri asustamine rootslaste poolt toimus mõni aeg hiljem ning pole täpselt teada. Tõenäoliselt olid tulijad Laoküla rootslased. Väike-Pakri esmamainimine pärineb 1425. aastast, mil seal oli 1.5 adramaad põldu. Väike-Pakri oli keskajal ordudomeen, kuulus Laoküla vakusesse ja oli liidetud Keila ordumõisa juurde.
1559. aastal sekulariseeris viimane ordumeister Gothard Kettler Padise kloostri. Pärast Liivi sõda jäid endised kloostri valdused Rootsi kuninga kroonile erilise haldusüksuse – linnuseläänina.
Maade läänistamine aadlile muutis saarte olukorda 17. sajandi algul. 22. augustil 1622. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Padise kloostri koos maadega, s.h. Suur-Pakri saarega, Riia bürgermeistrile Thomas Rammile. See oli tänukink: nimelt avas T. Ramm Poola-Rootsi sõja ajal rootslastele Riia linna väravad. 4. septembril 1634. aastal ostis T. Ramm Keila kirikumõisalt Väike-Pakri saare.
Mõlemad saared jäid Rammide suguvõsa omandiks kuni 1921. aasta reformini Eesti Vabariigis.
Esimesed kirjalikud teated külanimedest saartel pärinevadki Rammide suguvõsa valitsemisajast. 1624 – Pissekekulle e. Bisagidby. 1694 – Lillaby e. Väikeküla (1,75 adramaad ja 9 peret), 1698 – Alasko e. Lepi(ku). 1604 Stramby. 1698 – Stranby (Äsby) e. Rannaküla (23,8 adramaad ja 6 peret), 160 – Storby e. Suurküla (8,5 adramaad ja 20 peret.
Elanike esimene loendus viidi läbi Harju-Madise adramaarevisjoniga 1725. aastal. Suur-Pakril elas siis 185 ja Väike-Pakril 112 inimest. Tööjõulisi mehi (vanuses 15-60 aastat) oli vastavalt 30 ja 22, naisi 42 ja 25, lapsi 84 ja 54, vanu 29 ja 11.
Künnimaad oli saartel 50 tiinu, heina- ja karjamaad 150 tiinu, hobuseid 90, sarvloomi 335, väikeloomi 1020. Töötas 13 tuuleveskit ja telliskivipõletusahi.
1782. aastal elas Suur-Pakril 258 ja Väike-Pakril 211 inimest. 1815. aastal elas saartel 479 elanikku. 1837. aastal loendati Suur-Pakril 116 meest ja 140 naist, Väike-Pakril olid vastavad arvud 96 ja 115. 1850. aastal oli saarte elanike arv 422.
Pakri saarte ja Kloostri mõisa omavahelised kohustused seisnesid järgnevas: talupojad pidid kaks korda aastas tasuma rendi. Tavapäraselt maksti naturaalrenti: vili, kodukootud kangad, õhuskuivatatud kala, suitsutatud lamba juust ja või. Harva maksti raharenti. Suvel käis mõisnik ise saartel renti vastu võtmas. Talvel tulid saarelased hobuste ja regedega üle jää renti tasuma. Saareelanikel olid mõisas teatud tööde tegemise kohustused: kartulivõtt ja heinategu. Mõisaomanik pidi ära kuulama saarte talupoegade kaebused, lahendama tüliküsimused ja vajaduse korral kohut mõistma. Saarte kogukond kuulus 1866. aastal Kloostri vallakohtu ringkonda.
Arstiabi saartel puudus ja üldine elatustase oli madal. Rootsi vabatalupoegade priviligeeritud õiguslik seisund eesti pärisoriste talupoegadega võrreldes andis neile kõrge enesehinnangu, eneseväärikuse ja õiguse oma valduste piires kogukonna asju ise otsustada. Igal aastal valiti länsman (läänimees). Kogukonnad hoidsid väga kokku. Näiteks, kui keegi ei suutnud oma renti maksta, aitas kogukond teda.
Kirjaoskuse andmist alustati leeris 18. sajandi algul. Esimene kool Suur-Pakril alustas tööd 1877. ja Väike-Pakril 1881. aastal.
Kiriklikult kuulusid Pakri saarte kogukonnad Harju-Madise kiriku (kihelkonna) alla, 19. sajandil Risti koguduse alla ja 1897. a. liideti need Tallinna Rootsi-Soome Mihkli kogudusega.
Mõlemal saarel oli oma abikirik e. kabel, mille kõrval asus surnuaed. Suur-Pakri saare esimene kellatorn ehitati 1597. aastal. Suur-Pakri kabel põles maha 1890. aastal. Kivist kirik pühitseti 1897. aastal. Väike-Pakri saare Olevi kirik ehitati ümber 1906. a, kirikutorn ehitati kivist, hoone ise puust.
Ehituslikult olid Pakri-saartel tuntud murdpaeplaatidest tehtud tarad, hooned ja katusedki. Ehitati ka väikesi kuubikujulisi püramidaalse katusega suvekööke, sageli siduaineta.
Militaarsete ehitustega alustas Väike-Pakril Peeter I kelle sunnitöölised hakkasid rajama kaitsetammi Pakri lahe kõige kitsamale osale ühendamaks saart poolsaarega. I maailmasõja ajal ehitati Väike-Pakri põhjatippu suurtükialused ja kaitserajatised, mis pidid kuluma Peeter Suure kindlustuste vööndisse.
Tugev territoriaalne piir aitas arhailisena säilitada rootsi rahvakultuuri traditsioone. Rootslased Pakri saartel hoidsid aastasadu alles oma keele ja kultuuri. Vanad rootsi tavad sealses kinnises kogukonnas palju ei varieerunud. Näiteks säilisid Pakri rahvariided eestirootslaste hulgas kõige arhailisematena. Aktiivselt mängiti rahvapille, lauldi ja tantsiti rootsi lugusid.
Eesti Vabariigis moodustati Pakri saartel 1938. aastal omavalitsuslik territoorium – Pakri vald, enne seda kuulusid saared Padise valda. 1925. aastal seati saarte ja Paldiski vahel sisse regulaarne postiühendus Paldiskiga. 1934. aastal elas Pakri saartel 341 rootslast ja 13 muust rahvusest inimest. Eesti valitsuse suurim surve rootslastele oli 1937. aastal, mil nõuti kõigi rootsikeelsete kohanimede eestistamist ja vallasekretäriks pandi umbkeelne eestlane.
Terviklik asustus säilitas saarerootslaste kultuurilise elujõu ja võimaldas tunda end jätkuvalt teatava tervikuna, kasutada peamise suhtlemisvahendina rahvuskeelt. 1925. aasta kultuurautonoomia seadus andis saartel riigi kultuuripoliitika väga suurel määral rootslaste võimupiiridesse, aga nad ei kasutanud seda täielikult. Neid toetasid asupaiga riik ja Rootsi Kuningriik. Saartel töötas Pakrisaare algkool. 1919. aastal õppis seal 27 last, 1930/1931. õppeaastal 23 last. 1931. aastal ehitati Suur-Pakrile koolimaja. Õpetajana töötas 1906. aastast Johannes Pöhl, kes ühtlasi oli saarte kultuurielu juht.
Igal suvel esinesid pakrirootslased oma laulude ja tantsudega ka Paldiskis. 1934. aastal käis Pakri tantsurühm esinemas Stockholmis. Per Söderbäcki eestvõttel ja kohalike elanike tugeval toetusel avati 11. augustil 1935. aastal Väike-Pakril üks esimesi koduloomuuseume ümbruskonnas – Pakri rahvamuuseum (Rägö folkmuseum). Vanasse suitsutarre oli kogutud üle 200 eksponaadi, mis praegu asuvad Eesti Rahva Muuseumis.
Pakrirootslaste asustuse lõpetas Molotovi-Ribbentropi pakt. Tulenevalt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud nn. vastastikuse abistamise paktist saabusid 1939. aasta oktoobris saartele NSV Liidu merejõud. Vastavalt Eesti Vabariigi sundkoormatiste seadusele evakueeriti Pakri valla elanikud juunis 1940.
Asundusameti arhiivimaterjalidest selgub, et 1940. aasta aprillis ei olnud Pakri saartel lasterohkeid perekondi, vaid enamasti vanemad ja tööjõulised inimesed. Kokku oli tollal saartel 78 talumajapidamist, millest üle 15 ha suurusi talukohti oli 58, kuni 10 ha – 20. Suurim talu (76 ha) asus Suur-Pakril ja kuulus August Österdalile. Kuna maapind oli vilets ja ümbritsev meri seda võimaldas, olid ka suurema koha pidajad ühtlasi kalurid, kellel olid oma püünised või mootor- ja purjepaadid ühiselt 2-3 pere peale.
Iga leibkond sai evakuatsioonikäsu, milles teatati, et ta on kohustatud asuma väljaspoole Nõukogude Liidu sõjajõududele eraldatud maa-ala. Asukoha peab ta teatama 10 päeva jooksul vallavalitsusse, vastasel korral määras selle vallavalitsus ise. Vallasvara tuleb kaasa võtta, kinnisvara ostetakse riigile.
Eesti Vabariik ostis talupoegadelt ära maa ja ehitised ning rentis need NSV Liidule. Raha kanti üle pankadesse, mis hiljem nõukogude võimu poolt natsionaliseeriti ja nii rootslased oma raha kätte ei saanudki. Rannatalupoegadel maksti ühekordset toetust ümberkolimiseks vastavalt loomühikute arv talukohas ja kalastamistarvetele. Lisaks maksti saartelt ümberasujatele kinni ka külvid ja kultuurid, mida evakueerida ei saanud, ning uutes paikades üüriraha kuni 1. maini 1941. Anti ka toetust loomasööda muretsemiseks ning ümberasujatel oli eesõigus töö-ja teenistuskoha leidmisel.
Saarte elanikud eelistasid ümberasumist rannikualadele, et mitte kannatada kahju kalastamisvahendite likvideerimise tõttu. Teiseks põhjuseks, miks saarte elanikud sisemaale minna ei tahtnud, oli nende rootsi rahvus, seepärast eelistasid nad asumist Vihterpallu ning Läänemaale – Riguldisse ja Noarootsi. Sisemaale soovis minna ainult neli perekonda. Uued asukohad tahtsid nad ise hoonestada, soovimata riigi poolt laenu, et ei tekiks vähimatki võlakoormat. Ehitiste valmimiseni lootsid nad leida peavarju sugulaste ja tuttavate rootslaste juures Läänemaal.
1. juuliks 1940 oli evakuatsioon põhiosas lõpule viidud. Septembri lõpuni 1940 jäeti Suur-Pakri saarele väikese Lepiku (Äsby) küla elanikud, et valvata valmivat saaki ja tühje hooneid saartel. Nimelt ei jõudnud NSV Liidu mereväe juhtkond ajapuudusel tulla saarele objekte vastu võtma. Sügiseni käisid Kurkse ja Vihterpalu sadamate kaudu oma endistes kodudes ööbimas need pakrirootsi mehed, kes olid saanud tööd poolsaarele ehitatavatel NSV Liidu sõjaveobjektidel. 1. oktoobriks 1940 olid kõik Pakri saarte elanikud evakueeritud. 17. oktoobril 1939 õnnestus osal neist Rahvusvahelise Punase Risti vahendusel repatrieeruda Rootsi.
II maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal pöördus osa Eestimaale evakueeritud pakrirootslastest oma kodupaikadesse tagasi. Saksa võimud hoidsid Saartel tosina jagu sõdureid. 1944. aasta sügisel emigreerus 490 pakrilast Rootsi Kuningriiki, kus neid võeti vastu mitte sõjapõgenike, vaid kojukutsutud kodanikena. Saksa sõjaväkke mobiliseeriti 10 ja Nõukogude väkke 2 pakrilast.
1944-1994 valitsesid saartel jälle Nõukogude okupatsioonijõud. Mõnda aega pärast sõda kuulusid saared Keila valda. Pakri saartel elas väike hulk tsiviilelanikke kuni 1952. aastani. Sama ajani töötas Väike-Pakril ka umbes kümne õpilasega kool. Viimane tsiviilelanik sunniti saarelt lahkuma 1965. aastal. Mõlemaid saari ja väikesaari nende vahel kasutati ainult militaarsetel eesmärkidel. 1965. aastal hoidis piirivalve saarel oma hobuseid. 1968. aastal liideti nii saared kui poolsaar Paldiski linna territooriumiga. Väike-Pakri saarele rajati tulemärk, neli kaevu, lennuväe laskejuhtimiskeskus, mereväe kaitserajatised saare mõlemasse otsa. Saarte vahele, osaliselt üle laidude, rajati tammtee sõjamasinatele. Selleks kasutati saarte kiviaedu ja hoonevaremeid. Mõlemale saarele ehitati garnisonihooned, mis Väike-Pakril asusid tulejuhtimiskeskusega koos ja Suur-Pakril Lepiku küla taga. Saartel teenis alaliselt umbes 100 sõjaväelast. Saared ise ja meri mineeriti osaliselt. Suur-Pakri saarest sai kõikide Varssavi pakti maade laskepolügoon. Väike-Pakrit hakati tulistama 1970. aastatel. Viimati tulistasid Nõukogude lennukid seda 1992. aasta septembris. Ainukesed tsiviilehitised saartel olid admirali suvila väikesel Kappa saarel (1972) ja Väike-Pakri Suurkülla ühte endise talu kõrvalhoonesse ehitatud tuletornivalvuri töömaja, mille uksed olid alati lahti jahile või kalale lubatud sõjaväelaste jaoks.
1970. aastatel rüüstasid sõjaväelased mõlema saare kalmistud.
Saared anti taastatud Eesti Vabariigile üle 16. mail 1994. aastal. 1992. aastal seadustas Eesti Vabariik oma kodanikena ka eestirootslased. Oma endistele maadele on esitanud tagastamisavalduse 107 rootslast (Paldiski linna maakorraldaja suuliselt autorile 7. 01. 1998). 1994. aastal avasid pakrirootslased mõlema saare kabeli varemetel mälestustahvlid.
Pakrirootslaste kultuuri säilitab ja tutvustab Rootsis juba üle viiekümne aasta Pakri Ühing, kes nüüd taastab ka eestirootslaste asustust Pakri saartel.

Lugedes kõike seda, tekib kohe tahtmine kõiki neid hooneid ja pommiauke kaema minna. Pakrireisid pakuvad sulle parimat kogemust Pakri saartel!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.